"Ma panen blogipostituse esimeseks lauseks "PERSSE KÜLL!", et inimesed hakkaks minuga suhtlema, küsides: "Noh mis värk on?". Teen ennast huvitavaks öeldes, et :"Ah ei midagi" ja siis kurdan pseudoprobleemi, kuidas sain Mupolt trahvi või kuidas mu söögilaua toolilt tuli vilt ära ja kraapis mikroprao mu uude tammeparketti."

Kustutasin siit kogu oma eelneva hala, et asendada see hoopis uutsorti esmaklassilise vingumisega. Mulle meeldib tohutult kirjutada, ent sellegipoolest olen ma üsna laisk blogija. Seda eelkõige ilmselt põhjusel, et ma olen sellest teadlik, et mitte ühtegi inimlooma ei koti blogid stiilis: "ärkasin, sõin, fakkisin, läksin magama". Ma luban, et ma enne jätan oma tati siin pritsimata, kui hakkan siin vastama nendele küsimustele, mida mitte keegi minult küsinud ei ole. Ent siiski... Peab mainima, et ma ei kirjuta praegu siia selleks, et jagada midagi tarka või mõtlemapanevat.  Seega, kui sa tulid siia lootusega lugeda midagi fenomenaalset, diipi ja harivat, siis pigem mine loe seda kuskilt mujalt. Mõnest kommentaariumist näiteks. :D


Mama, jaa upaala. Ühel varahommikul võtsin kaasa lilla kohvri (hellitavalt Tinky-Winky), enda HIMi kollektsiooni ja iseenda, et jõuda hommikusele Võru-Põlva bussile, ikka seetõttu, et sealt edasi Tallinnasse suunduda selleks, et  LÕPUKS OMETI INIMESEKS SAADA. Kuidas on inimeseks saamine edenenud? Ma arvasin, et hästi. Tegelikult on võimalus, et arvan seda isegi homme. Ja ülehomme. Võib-olla. Ent täna oli küll just täpselt sedasorti päev, kus ma oleks suurima rõõmuga tõmmanud endale teki üle pea, kardinad akende ette ja istunud pimedas Tumblris ja uskuda, et see ongi minu ülejäänud elu. Kahjuks või pigem õnneks seda ei juhtunud. Esiteks, kardinaid ma ei saa enda akende ette tõmmata. Nimelt lendas ühel kaunil hommikul mulle kardinapuu kogu litiga vastu nägu. Seega mul polegi praegu ei kardinapuud ega kardinat. Teiseks, mul on küll truu ja ustav sülearvuti (nimega Ville), ent ta on üsna eriline (pikaldane, uimane, peksab errorit- hälvik). Tihti Tumblris istudes lähen nii närvi, et kaalun tema aknast välja lennutamist. Kolmandaks... Pagan. Lubasin ju endale, et hakkan produktiivseks. Probleemide ignoreerimine ei ole just osa sellest. Ja nii ma siis läksingi troll number 1 peale, et kogu tõega silmitsi seista. Hullu pole enam midagi, sest iiveldus lohutusauhinnaks ostetud kummikommidest möödus juba pool tundi tagasi. Võin enda üle uhkust tunda :))))))))

Koduigatsus. Ma kartsin, et see saab olema mitu korda hullem. Kui mõned aastad tagasi ühikaelu harjutasin, siis oli asi ikka kordades traagilisem. Ent tihti mõtlen ikka, et tahaks koju. See ei ole selline jube pitsitav tunne, mida alla ei saaks suruda, ent siiski tunnen kodustest ja sõpradest tohutult puudust. Ma arvan, et see on loogiline asjade käik? Oleks vist imelik, kui ma midagi ei tunneks? Ükskõik mis olnud ka pole, vaatamata sellele, et Sika-Teeristist koju kõndides on jõõõõõõhker silohais, siis südamest viibiks ma praegu seal, selle asemel, et Mustamäe majade vahel linnavurlet mängida. Ent ma tean, et see kõik on minu jaoks vajalik. Ka see wanna-be linnaka mängimine. Ja tean ka seda, et ma harjun varsti.

"Kui süda on suur, siis on vahemaad väiksed."